|
|
|
This is a machine translation made by Google Translate and has not been checked. There may be errors in the text. On the right, there are more links to translations made by Google Translate. In addition, you can read other articles in your own language when you go to my English website (Jari's writings), select an article there and transfer its web address to Google Translate (https://translate.google.com/?sl=en&tl=fi&op=websites).
Eutanaasia ja aja märgid
Õppige, mida eutanaasia tähendab, milliseid asju on selle õigustamiseks kasutatud ja kuhu selle aktsepteerimine viib
See artikkel käsitleb eutanaasiat ehk halastussurma, mis praktikas tähendab surma toomist patsiendile, kelle elu tema või teised ei pea elamisväärseks. See on teema, mis kerkib mõnikord uuesti päevakorda, kui mõned inimesed nõuavad selle legaliseerimist. Motiiv võib olla kannatuste lõpetamine, rahalised põhjused või väärikuse säilitamine surma korral. Selles valdkonnas on olulised terminid:
Vabatahtlik eutanaasia tähendab tahtmatut tapmist inimese enda soovil. See on võrreldav abistatud enesetapuga.
Mittevabatahtlik eutanaasia tähendab kellegi tapmist usus, et tal on parem surra. Teised inimesed teevad selle valiku, kuna ohver ei saa oma arvamust avaldada.
Tahtmatu eutanaasia on inimese tapmine tema tahte vastaselt.
Aktiivne eutanaasia tähendab tahtmatut tapmist teo kaudu, nagu surmava mürgi manustamine.
Passiivne eutanaasia tähendab surma kiirendamist ravi katkestamise või toitainete ja veele juurdepääsu takistamise teel. Moraalselt pole see kaugel aktiivsest eutanaasiast, sest mõlemad on mõeldud surmaga lõppema.
Kuidas aga läheneda sellele tõsisele teemale, mis puudutab elu sügavamaid küsimusi: inimelu, kannatuste ja naabrite mõtestatust? Neid küsimusi käsitletakse allpool. Eesmärk on esmalt arutada levinumaid argumente, mida eutanaasia kaitsmisel on kasutatud.
Mis on tähendusrikas elu ? Eutanaasia üks põhjendus on olnud see, et kui inimesel on tõsine puue või haigus, siis see takistab tal inimväärset ja sisukat elu elada. Arvatakse, et tema elukvaliteet ei saa olla selline, et ta oleks rahul ja õnnelik. Siiski on oluline küsimus, kes määrab inimese elukvaliteedi? Näiteks võivad paljud sünnist saati puudega (nt Downi sündroomiga) inimesed olla õnnelikud ja oma eluga rahul. Nad võivad tuua rõõmu ümbritsevale, kuigi nende elu võib olla piiratum kui teistel. On vale väita, et nad ei ela tähendusrikast elu. Kui me mõõdame oma väärtust ainult efektiivsuses, siis unustame inimlikkuse. Aga valuvaigistid ja meditsiiniline abi elukvaliteedi parandamiseks? On tähelepanuväärne, et eutanaasiateemaline debatt on kerkinud esile alles nüüdisajal, mil tingimused valu leevendamiseks on paremad kui kunagi varem. Nüüd on füüsilist valu lihtne leevendada ravimitega. Paljud õnnetustes viga saanud või valu kannatanud saavad neid kasutada täisväärtusliku elu elamiseks. Enamasti pole probleemiks valu, vaid depressioon, mis sunnib inimest surema. Depressioonist on aga võimalik taastuda ning valu saab äärmisel juhul ka tuimestusega eemaldada. Igaüks võib oma elu jooksul kogeda depressiooni ja füüsilist valu. Mõned võivad ka öelda, et on tänulikud, et neile antakse hingamismasinate ja torude abil elamiseks rohkem aega (Helsingi Sanomate kuulisa, 1992/7 – artikkel “Eläköön elämä”) – mida paljud toetajad eutanaasiat alandavaks ja inimväärikust mittesobivaks. Seetõttu on vale rääkida kõigi inimeste eest, et mõni haigus või puue takistab nende elukvaliteeti. Samad inimesed võisid hiljem täielikult taastuda või ärgata sügavast koomast kuude pärast. Sellised juhtumid on samuti teada.
Kummalisel kombel asetab ühiskond füüsiliselt terved ja intelligentsed inimesed elukvaliteedi edetabelis kõrgele, hoolimata sellest, et nad on mõnikord kõige õnnetumad. Teisalt peab ühiskond vaeste inimeste elukvaliteeti madalaks, kuigi mõnikord võivad nad olla kõige rahulolevamad. (1)
Oluliseks kriitikaks ravitahte vastu võib pidada seda, et see räägib sageli vormis ja terve inimese suhtumisest raske haiguse ravisse. On üsna hästi teada, et inimeste arvamused selles küsimuses muutuvad. Terve inimene ei tee samu valikuid kui haige. Kuna oodatav eluiga väheneb, tundub elu sageli väärtuslikum. Vähihaige arst nõudis oma kolleegil, et ta teeks haiguse süvenedes endale surmava süsti. Siis, kui vähk ägenes, ehmus patsient ja oli nii umbusklik, et keeldus isegi valuvaigistisüstidest. Enamik raske puudega patsiente valib aga elu surma asemel. Pärast õnnetust soovis ainult üks tetrapleegilistest (neljapleegikutest), kelle päästis ventilaator, et tal lubataks surra. Kaks patsienti olid ebakindlad, kuid 18 soovisid vajadusel uuesti ajutist hingamisabi. (2) (3)
Meie ühiskonna puuetega ja puudeta inimesed ei vaja enam inimlikkuse kuvandi tugevdamist, mille on meile loonud konkurentsi, spordi, tervise, ilu, kerge elu – ja kerge surma valekauplejad ja reklaamijad. .. Samuti püütakse meile alati öelda, et õnn ja kannatus ei mahu korraga ühte ja samasse inimesesse ja samasse ellu või surma. Meile vaieldakse, et puudega inimene on ainult puudega inimene ja mitte samal ajal ka terve ja inimene ja palju muud. Väga oluline relv võimulolijate mõtlemise hoidmisel on ka arusaam, et abitus ja sõltuvus on vaid negatiivsed asjad. Samamoodi on ohtlik relv ka jutt inimväärsest elust - võimulolijad väidavad, et selline asi on olemas ja siis defineerivad, mis see on. Täna, Tüüpilise mõtlemise peavoolu esindaja ja kinnistaja on Jorma Palo, kes kirjutab alandamisest kui liiga raskest puudega seotud kannatusest. Alandus jõuab enamiku inimesteni erinevatel põhjustel mingil eluperioodil. Teame, et alanduse eest võib püüda põgeneda ja eitada või kätte maksta, kuid liiga vähesed meist mõistavad, et sellega saab silmitsi seista ja põgenemata. Meil pole pilti, mis vajaduse korral meelest leiaks, kuidas kasvada keset alandust ja leida midagi uut ja olulist. See on muidugi hoopis teine asi, et teist inimest alandada pole õige. Minu meelest on Palo enda tegevus juba väga lähedal raske puudega inimeste alandamisele. Elu ise on aga alandav, erinevalt inimesest, kes teeb valesti. Isegi hooldatav puudega inimene tunneb, et olukord on väga erinev, olenevalt sellest, kuidas teine teda hooldav inimene temasse suhtub. (4)
Teine näide näitab, kuidas inimesed võivad tervena mõelda täpselt vastupidiselt kui olukorras, kus nad on kaotanud oma tegevusvõime. Enamik neljajalgseid tahtis elada. Üsna sageli ei mõjuta elutahet mitte haigused, vaid depressioon. Isegi füüsiliselt terved inimesed võivad kannatada depressiooni all.
Ühes uuringus küsiti tervetelt noortelt, kas nad tahaksid intensiivravis elustada, kui nad õnnetuses jäädavalt liikumatuks jääksid. Peaaegu kõik vastasid, et pigem surevad. Kui küsitleti 60 äkilise invaliidistunud kvadripleegiaga noort, ütles vaid üks neist, et teda poleks tohtinud elustada. Kaks ei osanud vastata, aga kõik teised tahtsid elada. Nad olid leidnud tähendusrikka elu isegi halvatusega. (5)
Majandus. Eutanaasiat on õigustatud ka majanduslikel põhjustel. See on teine peamine argument, mida kasutatakse eutanaasia toetamiseks. Sama argumenti kasutasid oma propagandas ka natsid. Siiski on põhjust kahelda ravi- ja muude kulude arvutustes. Kulude kokkuhoid ei ole kõikehõlmav:
Nagu ikka, jälitavad meid raamatupidajad, hambuni relvastatud räigete kulude kärpimise nõudmistega. Muidugi saavutataks need siis, kui kõigil oleks vaid hooldustahe, kui hospiitsabi korraldataks tõhusamalt ja kui "tarbetu" (tuleme selle sõna tähenduse üle peagi tagasi kaaluma) ravi lõpetataks. 1994. aasta veebruaris avaldasid Emanuel ja Emanuel Harvardi meditsiinikoolist põhjaliku ülevaate sellel teemal üle maailma kirjutatud artiklitest ja jõudsid järeldusele: „Ei mingit individuaalset kulude kokkuhoidu eluea lõpus – olgu see siis seotud ravisoovi, haiglaravi või haiglaravi lõpetamisega. tarbetu hooldus - on määravad. Kõik viitab samas suunas: eluea lõpuga seotud ravimeetmete kokkuhoid ei ole märkimisväärne. Summa, mida võib-olla säästaks agressiivse, surevate patsientide elukestvad protseduurid moodustavad kõige rohkem 3,3% tervishoiu kogukuludest. Niipalju siis suremises säästmisest; rangest utilitaarsest moraalsest lähenemisest rasketele bioeetilistele probleemidele, mis praegu tervishoiudebatis esinevad. Vähemalt selles ühes kriitilises valdkonnas komistame nüüd omaenda jalgade otsa. (6)
Seega võib ravi- ja muude kulude kalkulatsioonid kahtluse alla seada. Kuigi, tõsi, on ravikulud palkade jms näol, ringleb sama raha ühiskonda tagasi. Haiglatöötajad maksavad makse, ostavad toitu ja kaupu (kõik koos käibemaksuga) nagu teised inimesed. Teine võimalus on koondada ja maksta töötu abiraha, aga kas sellel on mõtet? See tooks kaasa ainult tööpuuduse kasvu ja peataks majanduse. Üldiselt oleks see ebasoodsam lahendus. Tööhõivet saaks suurendada, palkades rohkem töötajaid tervishoiusektorisse, kus paljud praegused töötajad on ületöötatud. Kui Soomes tõstaks kõiki teisi maksumaksjate palgamakse nt (2 miljonit töötajat, keskmine sissetulek 35 000 eurot) 0,5 protsenti ja seda kasutataks rohkemate töötajate palkamiseks, suurendaks see tööhõivet ca. 7000 inimest (võlaraha ei tohi tööle võtta). See raha läheks siis maksude ja muude maksetena ringlusse ja ühiskonda tagasi. Sellises linnas nagu Helsingi (500 000 elanikku) tähendaks see ca. 700 uut töölist ja sellises kohas nagu Lahti (100 000 elanikku) vastavalt 140 uut töölist. Kui palgamakse tõstetakse 0,25%, tähendaks see poole nendest numbritest. Tervishoiusektorisse sisenevate töötajate hulk muudaks töötamise palju meeldivamaks ning annaks võimaluse pakkuda eakatele ja haigetele inimlikumat abi. On täheldatud, et enamik inimesi on valmis kvaliteetsete teenuste eest rohkem makse maksma.
Ajalugu ja meditsiin. Sissevaade läänemaailma meditsiiniajalukku paljastab, et seda on suuresti mõjutanud Hippokratese vanne, selle ümber rajatud traditsioonid ning ka kristlikust inimkonnamõistmisest lähtuv eetiline mõtteviis. Need aspektid on mõjutanud viisil, mis on pannud inimesi väärtustama inimelu algusest peale ehk eostamise hetkest peale. Olulisemateks põhimõteteks on olnud inimelude päästmine ja valude leevendamine parimal võimalikul viisil. See lähenemine ilmneb Soome Arstide Liidu raamatust Lääkärin etiikka, mis rõhutab, et patsienti ei tohi kunagi jätta ravita:
Eluea pikendavatest protseduuridest võib loobuda, kui surm on kindlasti oodata ja patsienti ei ole võimalik ravida. Seda on nimetatud passiivseks surmaabiks, kuid tegemist on täiesti tavalise arstitööga, kus tuleb pidevalt langetada otsuseid patsiendile sobivaima ravimeetodi valimiseks. Teisest küljest võib aktiivne eutanaasia ehk surma kiirendamine olla tegutsemine vastavalt patsiendi soovile, kui ta soovib, et teda taptaks. Arstide üldine suhtumine abistavasse suremisse Soomes on vastumeelne. Traditsiooniline arsti eetika ei aktsepteeri meditsiiniliste oskuste kasutamist inimese tahtlikuks tapmiseks. Kriminaalkoodeks näeb inimese tapmise eest ette karmi karistuse, isegi kui seda tehakse inimese enda soovil. Paljud arvavad, et kogu eutanaasia mõistest tuleks loobuda, sest see jätab vaid mulje, et arst põhjustab haiguse asemel patsiendi surma. On haigusi, mida ei saa ravida, kuid patsient ei jää kunagi ravita. (7)
Milline on olukord täna? Paljud filosoofilised ringkonnad tahavad hävitada läbi aastakümnete meditsiinis valitsenud head ja turvalist traditsiooni. Esimene samm selles suunas oli abordi legaliseerimise nõudmine. Seda ei nõudnud meditsiiniringkonnad, vaid enesekeskse naudingukultuuri järgijad. Nad arvasid, et lapse tapmine on okei, kui ta juhtus vanemate plaanide teele sattuma. Tänapäeval tehakse peaaegu kõiki aborte sotsiaalsetel põhjustel, mitte sellepärast, et ema elu oleks ohus. Nt Indias ja Hiinas tapetakse abortides tüdrukuid, läänemaailmas tapetakse mõlemat sugupoolt.(Indias on 1000 mehe kohta vaid 914 naist. Kuna loote sugu on võimalik varakult kontrollida, on see kaasa toonud miljoneid sündimata tüdrukute aborte.) Mis on uus suund? On tõenäoline, et lapse mõrva vastuvõtmine ema üsas toob kaasa sama aktsepteerimise ka väljaspool emakat. Loogiliselt arvatakse, et kui lapse tapmine emakas on õigustatud, siis miks peaks olema vahet teha seda väljaspool emakat. Mõnes riigis on juba arutatud raske puudega vastsündinute, koomahaigete ja raske puudega inimeste elu lõpetamist. Sarnaseid argumente, mida kasutati abordi kaitsmiseks, kasutatakse ka eutanaasia toetamiseks. Vestluse edenedes on võimalik, et piirid lähevad tähendusliku elu mõistes aina kitsamaks. Filosoofilised ringkonnad viivad arengu ja arutelu suunas, kus inimelu absoluutväärtus kaotab üha enam oma aktuaalsust.(Hollandis, kus praktika on kõige kaugemale viidud, ütles enam kui kümnendik vanematest inimestest, et nad kardavad, et nende arstid tapavad nad vastu nende tahtmist. [8] Tuhanded kannavad seal taskus kaarti, millel on kirjas, et nad ei tee seda. tahavad vastu tahtmist tappa, kui nad haiglasse paigutatakse.) Albert Schweitzer ütles:
Kui inimene kaotab austuse mis tahes eluvormi vastu, kaotab ta austuse elu kui terviku vastu. (9)
Kaasaegne areng ei ole uus ega kaasaegne mõtlemine. Kui minna tagasi 1920. ja 1930. aastate Saksamaale, siis sarnane õhkkond valitses seal juba enne natside võimuletulekut. Hitler ei loonud seda mõtteviisi, vaid see tuli filosoofide laualt. Oluline tegur oli eelkõige psühhiaater Alfred Hoche ja kohtunik Karl Bildingi 1920. aastate alguses välja antud raamat, mis rääkis väärtusetutest inimestest ja elust, mis pole elamist väärt. See ja natside propaganda sillutasid inimestele teed, et aktsepteerida ideed alaväärtuslikust elust. Kõik algas väikesest algusest. Taustal olid tugevalt mõjutatud ka sellised suundumused nagu liberaalne teoloogia ja evolutsionism. Neil oli 1900. aastate alguses Saksamaal suur toetus.
Sõjakuritegusid uurivatele inimestele sai selgeks, et see laialt levinud tapmine sai alguse väikestest suhtumise muutustest. Alguses muutus arstide lähenemine vaid väikeseks. Arusaam, et elu pole elamist väärt, võeti vastu. Algselt puudutas see ainult krooniliselt haigeid inimesi. Aeglaselt laienes taptavateks peetavate inimeste hulk sotsiaalselt kahjututele, erineva ideoloogiaga, rassilise diskrimineerimisega inimestele ja lõpuks kõigile mittesakslastele. Oluline on mõista, et see mõttekäik sai alguse väikesest suhtumise muutusest lootusetult haigetesse, keda enam ei ravita. Selline väike muutus arsti suhtumises on seega uurimist väärt. (10) Kuidas areng toimub? Kui ühiskonnas on toimunud muutused moraali vallas – abordi aktsepteerimine, vabad seksuaalsuhted jne –, on muutused sageli järginud sama mustrit. Sama muster on korduvalt korratud ja toonud kaasa muutuse inimeste suhtumises. Selles mudelis on kõige olulisemad sammud järgmised tegurid:
1 . Mõned valjuhäälsed inimesed kuulutavad uut moraali, tõrjudes aastakümneid õigeks peetud käitumist. See juhtus 1960. aastate lõpus, kui kuulutati vabade seksuaalsuhete ja abordi ideed. Samuti suhtutakse tänapäeval positiivselt homoseksuaalsusesse, mida varem peeti moonutuseks ja mille põhjuseks peeti asjaolusid. Eutanaasia on selles arutelus üks sarnane asi:
Olin kolm aastat kodumaalt eemal, aastad 1965 kuni 1968. Kui 1968. aasta sügisel tagasi tulin, olin väga üllatunud avaliku vestluse õhkkonnas toimunud muutuse üle. See puudutas nii vestluse tooni kui ka küsimuste vormistamist. (...) Tudengimaailmas olid need, kes nõudsid seksuaalsuhete õigustamist, need, kes oma trombooni kõvasti puhusid. Näiteks nõudsid nad, et poistel ja tüdrukutel tuleks lubada koos elada ülikooli ühiselamutes, kuigi nad ei olnud abielus. Tundus, et Teen League’i olid üle võtnud uued juhid, kes kuulutasid lisaks sotsialismile ja koolidemokraatiale ka vabade seksuaalsuhete ideed. Kokkuvõttes oli uus see, et tekkisid referentsrühmad, kes rääkisid sooküsimustest palju avatumalt kui varem avalikkuses kombeks, süüdistades ühiskonda ja kirikut topeltstandardite kohaldamises. (11)
2. Meedia annab ruumi uue moraali esindajatele, pidades neid omamoodi kangelasteks:
Legaliseerimata kooselus elavaid paare intervjueeriti avalikkuse ees kui mingisuguseid uue moraali kangelasi, kes julgesid astuda mandunud kodanliku ühiskonna moraali vastu. Samamoodi intervjueeriti homoseksuaale ja nõuti tasuta aborti (12)
3. Gallupi küsitlused kinnitavad suunamuutust. Kuna üha rohkem inimesi pöördub uue tava toetamise poole, mõjutab see ka teisi, kes neid küsitlusi loevad.
4. Neljas etapp on see, kui seadusandjad kinnitavad uue praktika, pidades seda õigeks, kuigi läbi aegade on sama asja valeks peetud. Päästearmee asutaja William Booth ennustas, et see juhtub vahetult enne Jeesuse naasmist. Tekiksid seadusandjad, kes ei austa Jumalat ja tema käske vähimalgi määral. Raske on eitada, et areng on selles suunas läinud.
1. "Siis on poliitika ilma jumalata... Saabub päev, mil kogu läänemaailma ametlik riigipoliitika on selline, et mitte keegi ei karda enam ühelgi valitsustasandil jumalat... uus põlvkond poliitilisi liidreid hakkab valitsema Euroopat, põlvkonda, kes ei karda enam vähimalgi määral Jumalat;
Mõrv. Eutanaasia kaitsmisel võidakse sageli kasutada ilusaid sõnu nagu armastus, väärikas surm, abisurm, kerge surm, hea surm või vabanemine elust, mis pole elamist väärt. Kasutatakse sama sõnavara, mida kasutasid natsid oma propagandas 1930. aastatel. Eelnevad juhtumid on aga seotud inimese tapmisega. Veelgi enam, heast või väärikast surmast rääkides mõeldakse tegelikult elu. Elu viimastel hetkedel võib olla hea või halb, kuid surm ise on piiriks igaühe jaoks ja see juhtub hetkega. Seetõttu on keelekasutus oluline ja sellele viitab järgmine tsitaat. Ringikujulised väljendid panevad meid kergemini kaastunnet tundma kui otsesed sõnad.
2004. aastal muutis Briti Eutanaasia Assotsiatsioon oma nime Dignity in Dying. Artikli kirjutamise ajal vältis nende veebisait hoolikalt selliseid otseseid sõnu nagu "eutanaasia", "enesetapp" või "halastustapmine". Selle asemel kasutati ebamääraseid fraase nagu "väärikas surm võimalikult väheste kannatustega", "võime valida ja kontrollida, kuidas me sureme", "abistatud surm" ja "otsus lõpetada väljakannatamatuks muutunud kannatused". Mitte igaüks ei ole selles lähenemisviisis veendunud. Üks Daily Telegraphi kommentaator ütles: "See ütleb midagi, kui organisatsioon peab ennast tähistama ümmarguse terminiga. Eutanaasiaühing kavatseb end nüüd nimetada "Väärikus suremas". Kes meist ei tahaks väärikalt surra? Pole raske seda teha. usuvad, et eutanaasia propageerijad (tõepoolest!) kardavad otse välja öelda, mida nad tegelikult juhivad, nimelt tapavad inimesi. ” (13) Üks hospiitsiõde vastas abistatava enesetapu kirjeldusele terminiga "abisurm": "Ämmaemandad abistavad sünnitust ja palliatiivravi õed abistavad eripalliatiivraviga. Abistamine ei ole sama, mis tapmine. Mõiste "abisurm" solvab neid meist, kes pakume head elulõpuhooldust. See on pettus, mille käigus tapmine desinfitseeritakse, et muuta see üldsusele vastuvõetavamaks. See tähendab, et inimene saab väärikalt surra ainult siis, kui ta tapetakse." (14) (15)
Tegelikult on eutanaasia puhul küsimus mõrvas või enesetapus. See ei võta arvesse võimalust, et oleme igavesed olendid, et meie tegude pärast mõistetakse kohut ja et mõrvarid mõistetakse hukka väljaspool Jumala riiki. Mõned võivad sellele võimalusele vastu vaielda, kuid kuidas nad saavad tõestada, et järgmised salmid sellel teemal ei vasta tõele? Neid tuleks võtta tõsiselt ja mitte alahinnata:
- (Markuse 7:21-23) Sest seestpoolt, inimeste südamest lähtuvad kurjad mõtted, abielurikkumised, hoorused, mõrvad, 22 Vargused, ahnus, kurjus, pettus, labasus, kuri silm, jumalateotus, uhkus, rumalus. 23 Kõik see kurja tuleb seest ja rüvetab inimest.
- (1Tim 1:9) Teades seda, et seadus ei ole antud õigele, vaid seadusetutele ja sõnakuulmatutele, jumalakartmatutele ja patustele, ebapühadele ja rüvetajatele, isade tapjatele ja emamõrvaridele, mõrvarite jaoks,
- (1Jh 3:15) Kes vihkab oma venda, on mõrvar; ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks.
- (Ilm 21:8) Aga kartlikud ja uskmatud ja jäledad ja mõrvarid ja hoorajad ja nõiad ja ebajumalakummardajad ja kõik valetajad saavad oma osa järves, mis põleb tule ja väävliga. teine surm.
- (Ilm 22:15) Sest väljas on koerad ja nõiad ja hoorajad ja mõrvarid ja ebajumalakummardajad ja kõik, kes armastavad ja valetavad.
Millal mitte ravida ? Surijate ja viimaste hetkede hooldamise osas on põhjendatud hospiitsabi arendamine. Seda üldjuhul antakse. Tuleb võtta meetmeid, et iga patsient saaks kogeda head ja individuaalset hooldust turvalises keskkonnas, kus valu leevendatakse. Seda on võimalik saavutada kaasaegse meditsiini abil ning piisava õenduspersonali ja õige motivatsiooni olemasolul. See on olnud levinud praktika ja eesmärk juba aastakümneid, nt Soome õenduses, aga ka paljudes teistes riikides. Aga olukord, kus inimene on selgelt juba suremas ja tema paranemist pole loota? (Tavaliselt kestab suremisprotsess mõnest tunnist mõne päevani. Surm on alanud siis, kui inimene kiiresti nõrgeneb ja tema paranemiseks pole lootustki.) Sellises olukorras võib kindlasti olla õigustatud intensiivravi katkestamine, sest ei ole kasulik või võib isegi olla kahjulik. See ei ole eutanaasia, vaid kasutu ravi lõpetamine. Hea on neil kahel asjal vahet teha. Kuid isegi sellistel juhtudel võib sümptomite leevendamise eest hoolitseda.
Iga patsiendi elus tuleb aga hetk, mil tervendava meditsiini kasutamine tooks patsiendile rohkem kahju kui kasu. Sel juhul on hospiitsabi abil hea ja valutu surma võimaldamine positiivne ravitulemus. Tarbetu ravi ja surma pikendamine on seevastu tõsine meditsiiniline viga. Kui tarbetust ravist loobutakse, pole küsimus selles, et arst võtab enda kanda ülesanded, mis kuuluvad Jumalale. Ravi katkestamine sellises olukorras pole kummalisem kui tarbetu ravi alustamise vältimine. Loomulikult tuleb need otsused ravimeeskonnas läbi arutada ning kõikidele asjaosalistele selgeks teha ravi katkestamise ja elustamisest loobumise põhjused. (16)
Joni Eareckson Tada selgitab edasi (17):
Isa surm õpetas mu perekonda tarkust otsima. Tahtsime aidata oma isal elada lõpuni ja lasta tal surra, kui aeg käes. Toidu pakkumine näljastele ja veega janunejatele on inimkonna põhialused. Kuigi oli selge, et isa on surma lähedal, tahtsime, et ta tunneks end võimalikult mugavalt. Jumala tarkus sisaldab kaastunnet ja haletsust. Naabrite eest hoolitsemine on Piibli üks absoluutseid käske. Arstid aga ütlesid mu perele, et mõnel juhul on patsiendi toitmine ja vee andmine, olgu see siis suu või sondi kaudu, mõttetu ja pealegi patsiendile valus. Rita Marker rahvusvahelisest eutanaasiavastasest töökomiteest ütleb:
Kui patsient on surmale väga lähedal, võib ta olla sellises seisundis, et vedelikud suurendavad tema ebamugavust, sest keha ei saa neid enam kasutada. Toit ei seedi ka siis, kui inimkeha hakkab “sulgema”, kui suremisprotsess on alanud. Saabub hetk, mil võib öelda, et inimene on tõesti suremas. (18)
Ideaalne ühiskond. Ideaalse ühiskonna poole püüdlemisel väärtustatakse sageli rahaasju. Neid rõhutatakse väga ja nende väärtust ei saa alahinnata. Kui majandus läheb halvasti, võib see destabiliseerida kogu ühiskonna korda. Seda on ajaloo jooksul korduvalt juhtunud. Ideaalse ühiskonna saavutamisel on aga kõige olulisem inimeste sisemine hoiak: kas nad hoolivad üksteisest või on nende südant täis isekus, vihkamine ja armastuse puudumine? Ühiskonna suurimad probleemid ei ole ju rahalised, vaid need tulenevad valest suhtumisest naabritesse: vaestesse, haigetesse, vanuritesse, välismaalastesse, puuetega inimestesse jne. Ühiskonna taset saab mõõta selles, kuidas ta kohtleb need ja teised rühmad. Ideaalses ühiskonnas arvestatakse ja hinnatakse kõiki inimesi olenevalt nende taustast, kuid teist teed minnes tekib ebamugavustunne. Ühiskond võib minna mõlemale poole, olenevalt sellest, millised mõttemustrid inimeste meeli täidavad. Vaatame paar salmi sel teemal. Nad tegelevad õiglusega ja õige suhtumisega ligimesesse. Kui seda nõuannet laialdaselt järgida, tõstab see ühiskonna üldist heaolu. Teiste käskude järgimine viib samas suunas (Mk 10:19,20: sa tead käske, ära riku abielu, ära tapa, ära varasta, ära anna valetunnistust, ära peta, austa oma isa ja ema. Ja ta vastas ning ütles talle: "Õpetaja, ma olen seda kõike jälginud oma noorusest peale."
Suhtumine naabritesse
- (Mt 22:35-40) Siis üks neist, kes oli advokaat, esitas talle küsimuse, ahvatledes teda ja öeldes: 36 Õpetaja, milline on suurim käsk seaduses? 37 Jeesus ütles talle: Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kogu oma hingest ja kõigest oma mõistusest! 38 See on esimene ja suur käsk. 39 Ja teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! 40 Nende kahe käsu küljes on kogu seadus ja prohvetid.
- (Gal 6:2) Kandke üksteise koormaid ja nõnda täitke Kristuse seadus.
Vaesed
- (Markuse 14:6,7) Ja Jeesus ütles: " Jäta ta rahule!" miks sa teda vaevad? ta on minu kallal head tööd teinud. 7 Sest vaesed on alati teie juures ja millal iganes soovite, võite neile head teha, aga mind pole teil alati.
- (1Jh 3:17) Aga kellel on selle maailma hüvangud ja kes näeb oma vennal puudust ja suleb temale oma halastuse, kuidas jääb Jumala armastus temasse?
- (Jakoobuse 2:1-4,8,9) Mu vennad, ärge uskuge meie Issandasse Jeesusesse Kristusesse, auhiilguse Issandasse, inimeste suhtes. 2 Sest kui teie kogudusse tuleb mees kuldsõrmusega ilusates rõivastes ja ka vaene mees alatutes riietes; 3 Ja sina austa seda, kes kannab homorõivaid, ja ütle talle: ' Istu siia heasse kohta! ja öelge vaestele: "Seisake sinna või istuge siia minu jalgealuse alla! 4 Kas te pole siis erapooletud ja olete saanud kurjade mõtete kohtunikeks? 8 Kui sa täidad kuninglikku seadust pühakirja järgi: armasta oma ligimest nagu iseennast, siis teed hästi. 9 Aga kui te suhtute inimestesse, siis te teete pattu ja olete seaduse üleastujad.
Õiglus
- ( 5. Moosese 16:19) Sa ei tohi kohtuotsust rikkuda; sa ei pea lugu inimestest ega võta kingitusi, sest kingitus pimestab tarkade silmad ja rikub õigete sõnu.
- (Õp 17:15) Kes õelat õigeks mõistab ja õiget hukka mõistab , on Jehoova jaoks jäledused mõlemad.
- ( Jesaja 61:8) Sest mina, Issand, armastan kohtuotsust, ma vihkan röövimist põletusohvriks; ja ma juhin nende tööd tões ja teen nendega igavese lepingu.
Välismaalased
- (3.Moosese 19:33,34) Ja kui teie maal viibib võõras võõras, ei tohi te teda kiusata. 34 Aga võõras, kes teie juures elab, olgu teile nagu teie seast sündinu, ja te armastate teda nagu iseennast; sest te olite võõrad Egiptusemaal. Mina olen Issand, teie Jumal.
- ( Jer 7:4-7) Ärge usaldage valelikke sõnu, öeldes: ISSANDA tempel , ISSANDA tempel, Issanda tempel, need on! 5 Sest kui sa oma eluviise ja tegusid põhjalikult parandad; kui täidate põhjalikult kohtuotsust mehe ja tema ligimese vahel; 6 Kui sa ei rõhu võõrast, vaest ja lesknaist ega vala selles paigas süütut verd, siis ära kõnni teiste jumalate järel, et endale kahju teha! 7 Siis ma lasen teil elada selles paigas, maal, mille ma andsin teie vanemaile, igavesti ja igavesti.
Eakad
- (3Mo 19:32) Sa tõuse karva pea ette ja austa vana mehe nägu ja karda oma Jumalat: mina olen Issand.
REFERENCES:
1. Joni Eareckson Tada: Oikeus elää, oikeus kuolla (When is it Right to Die?), p. 65 2. Gardner B P et al., Ventilation or dignified death for patients with high tetraplegia. BMJ, 1985, 291: 1620-22 3. Pekka Reinikainen, Päivi Räsänen, Reino Pöyhiä: Eutanasia – vastaus kärsimyksen ongelmaan? p. 91 4. Pekka Reinikainen, Päivi Räsänen, Reino Pöyhiä: Eutanasia – vastaus kärsimyksen ongelmaan? p. 126,127 5. Päivi Räsänen: Kutsuttu elämään, p. 106 6. Bernard Nathanson: Antakaa minun elää (The Hand of God), p. 130 7. Lääkärin etiikka, 1992, p. 41-42 8. Richard Miniter, ”The Dutch Way of Death”, Opinion Journal (huhtikuu 28, 2001) 9. Marja Rantanen, Olavi Ronkainen: Äänetön huuto, p. 7 10. Pekka Reinikainen, Päivi Räsänen, Reino Pöyhiä: Eutanasia – vastaus kärsimyksen ongelmaan? p. 38,39 11. Matti Joensuu: Avoliitto, avioliitto ja perhe, p. 12-14 12. Matti Joensuu: Avoliitto, avioliitto ja perhe, p. 12-14 13. http://telegraph.co.uk/comment/telegraph-view/3622559/Euthanasias-euphemism.html 14. Quote from article: Finlay, I.G. et.al., Palliative Medicine, 19:444-453 15. John Wyatt: Elämän & kuoleman kysymyksiä (Matters of Life and Death), p. 204,205 16. Pekka Reinikainen, Päivi Räsänen, Reino Pöyhiä: Eutanasia – vastaus kärsimyksen ongelmaan? p. 92 17. Joni Eareckson Tada: Oikeus elää, oikeus kuolla (When is it Right to Die?), p. 151,152 18. Rita L. Marker: New Covenant, January 1991
|
Jesus is the way, the truth and the life
Grap to eternal life!
|
Other Google Translate machine translations:
Miljonid aastad / dinosaurused / inimese evolutsioon? Teadus pettekujutluses: ateistlikud päritoluteooriad ja miljonid aastad
Piibli ajalugu
Kristlik usk: teadus, inimõigused
Ida religioonid / New Age
islam Ebajumalateenistus islamis ja Mekas
Eetilised küsimused
Päästmine |
